Ajalugu

1728

Räpina paberivabriku kirjapandud ajalugu algas 1728. aastal, mil Peeter I õukondlane krahv Karl Gustav von Löwenwolde omandas valdused Eesti pikima, Võhandu jõe ääres Räpinas. Baltisaksa aadlik rakendas Võhandu veerikkuse tööstuse hüvanguks.

Hakatuseks rajati ehitusmeister Johann Georg Keiseri juhtimisel Võhandu jõele tamm ning selle lähedusse tellisevabrik. Ehitusmeistri nime tõttu käis rahva seas veel kaua jutt ringi, et keiser ise käinud vabrikut ehitamas.

Tellistest ehitati sae-, jahu- ja paberiveski, mis tarvitasid jõuallikana vett, igipõlist taastuvenergiat. Tegu oli Euroopas haruldase lahendusega, kus ühel paisul töötas kolm erinevat veskit.

1734

Taaskasutaval tehnoloogial põhinev paberiveski alustas tööd 1734. aastal. Paberivabriku hoone, mis praeguseks läbinud mitmeid ümberehitusi, kuulub Euroopa ainulaadsemate tööstusarhitektuuri näidete hulka. Hoone kuulub tänapäeval riiklikult kaitstud kultuurimälestiste hulka.

Räpina paberitootmise esimesedki sammud astuti taaskasutava tehnoloogiaga, kuna toorainena kasutas paberiveski linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Samuti tarniti toorainet pargastel Venemaalt mööda Peipsi järve ja Võhandu jõge.

18. sajandi lõpus sattus Räpina paberivabrik Vene riigi omandisse. Aastast 1750 on teada, et Riia, Narva, Tartu, Pihkva, Velikije Luki ning Veliki Novgorodi kohtu- ja riiklikes asutustes tohtis keiserliku ukaasi kohaselt kasutada vaid Räpina, tollaegse nimega Rappini, paberit.

Tootmist alustati käsitsitööna, kuid 19. sajandi alguses töötasid paberiveskis juba kaltsujahvatamise hollendrid. Räpinas toodeti saksa ja rootsi meistrite käe all laia paberi ja papi sortimenti ning katsetati erinevaid tehnikaid. Paberiveski omanikest ja meistritest jutustab rikkalik vesimärkidega paberi kogu.

Innovatiivse ettevõttena oli Räpina vabrik Vene keisririigis katusepapi valmistamise teerajaja, tehes sellega algust 1832. aastal.

Tänu omanik Peter Anton von Siversi ja paberivabriku rentniku Emil Friedrich Schulze ettevõtlikkusele sai paberiveskist 1865. aastal päris vabrik. Vabrikuhoone ja keeruline lüüside süsteem ehitati oluliselt ümber. Siis jõudis Saksamaalt Räpinasse esimene paberimasin, mis valmistas mitmesugust kirja- ja trükipaberit. Vabrikusse jõudis lühikese aja jooksul veel kolm paberimasinat. Neist üks, Sigeli vabrikus toodetu, töötab ümbertehtult tänaseni.

Moodsa tehnoloogia kasutamine võimaldas vabrikul toota peenemaid paberisorte nagu filterpaber apteekide tarvis, kuivatuspaber ning suitsu- ja siidipaber. Katsetati ka õlgedest pakkepaberi tegemist. Eesrindlik ettevõte pälvis muuhulgas kahel korral Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi auraha.

Eesti rahva ärkamisajal, aastatel 1860-80, andis Räpina paber suure panuse eestikeelse trükisõna levikusse. Räpina paberile trükiti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses ka juhtivad eestikeelsed ajalehed Postimees, Sakala ja Olevik.

Aastal 1869 peeti Tartus Eesti esimene üldlaulupidu. Selle eesti rahvusliku iseteadvuse tõusus ülitähtsa ettevõtmise trükised on samuti Räpina paberist. Kui Eesti 1918. aastal iseseisvus, trükiti Räpina paberivabriku paberile osa noore vabariigi rahatähtedest.

Aastal 1936 tunnustati Räpina toodangut Tartu maatulunduse ja tööstuse messil suure kuldaurahaga. Järgmisel aastal pälvis vabriku seina- ja katusepapp I auhinna Eesti Näituste messil.

Pärast II maailmasõda, nõukogude võimu alla sattunult, tootis ettevõte peamiselt katusepappi ja isolatsioonipaberit. Ilmselt 1950ndatest aastatest pärineb vabriku hiliseim vesimärk, suurtähtedega kirjutatud "RÄPINA".

Aasta 1970 tõi vabrikule taas suurema ümberseadistamise, uute tootmishoonete ja elamute ehitamise. Rajati heitvete puhastusjaam ning ka osa asulast küttev katlamaja. Uuenduskuuri läbinud vabrikust kujunes tootmiskoondise Eesti Paberitööstus edukaim ettevõte.

Aastal 1981 spetsialiseeruti makulatuuripapi tootmisele, jätkates samas joonistuspaberi ja teiste tarbekaupade tootmist.

Eesti taasiseseisvudes, 1990ndate lõpus, võttis vabrik kursi tehnoloogia põhjalikule uuendamisele.

Viimased suured muutused tehnoloogias tõi käesolev 21. sajand. Uuenduste värskus kajastub näiteks ka tõigas, et 2005. aastal käivitati vabrikus tuliuus Prantsuse päritolu pakkenurkade liin. 2010 ja 2011 lisandusid veel kaks uut liini.

Panustatud ei ole ainult masinatesse, vaid ka töötajate koolitusse, kes on omal alal tõeliselt pädevad spetsialistid. Räpina paberivabriku töötajaid toetab teadmistega ka tippspetsialistist mentor Soomest, ühelt maailma juhtivalt paberitootmismaalt.

Moodsa tehnoloogia juurutamise abil on tänaseks jõutud kvaliteetse toodanguni, mis vastab koostööpartnerite ja klientide vajadustele. Lisaks Eestile on ettevõttel partnereid nii naaberriikides kui Lääne-Euroopas.